Asustuse tekkimine Kihelkonna Abaja lahe soppi tulenes eelkõige soodsast sadamakohast. Võib arvata, et sadam oli käigus juba enne 13.sajandit. 1233.aasta Riia linna, Mõõgavendade ordu ja Saare-lääne piiskopkonna vahelises lepingus said pooled õiguse kasutada sadamakohta võrdselt. Kihelkonna alad jagati kolme väikeriigi vahel. Sadam muutus omamoodi kristliku Euroopa väravaks, mille kaudu hakkas Saaremaale saabuma võõramaiseid kaupmehi ja käsitöölisi. Seega mängis Kihelkonna sadam olulist osa euroopaliku kultuuri ja võõra võimu sissetungil Saaremaale.
Lisaks oli siinne sadam Lääne-Euroopast tulijaile soodsa asendiga. Samuti polnud Kuressaare sadam saavutanud veel seda tähtsust, mille ta omandas hilisematel aegadel. Maasilinna igati hea sadamakoht oli veel ordu poolt üles leidmata. Seega võib pidada Kihelkonnat täie õigusega keskaegse Saaremaa üheks olulisemaks, kui mitte kõige tähtsamaks sadamaplatsiks.
Kihelkonna sadama tähtsusest kirjutas ka Martin Körber. Ta toetub J. von Luce andmetele, kes väitis end näinud olevat endise sadamasilla jäänuseid. Kahtlemata on Luce väites, nagu paiknenuks Kihelkonnal lausa kaupmeeste ja käsitööliste linn, liialt palju fantaasiat, kuid Põhja-Euroopa linnadest tulnukate püsiasustus levis siin kindlasti.
Ent seda polnud kauaks: 1438.aastal loovutas ordu sadama piiskopkonna kätte ja kohe hakkas selle kasutamine vähenema. Lõpuks langes siinse sadamapaiga osatähtsus niivõrd, et muutus kohaliku tähtsusega kauba- ja kalasadamaks. Määravaks asjaoluks sai pidev maatõus, mis muutis Kihelkonna Abaja lahe sadama laevadele liialt madalaks ja sellele tuli leida teine koht.
Arvatavasti juba 15.sajandi lõpul toodi sadam üle Oiu majaka poolsele lahekaldale. Mainitud paika kasutati kaubasadamana veel 20.sajandi algulgi. Igatahes oli Kihelkonna ajalooline sadam ümbruskonnale tähtsis elusoon. Ta määras ära muistsed liiklemisteed ja, vähe sellest, tänu sadamale valiti 13.sajandil kiriku ehituseks just Abaja lahe sopp.
Muinasaja lõpul oli selgelt väljakujunenud tihedam asustusala Loona-Paju-Kurevere-Odalätsi joonel, mis haaras enda alla ka praeguse Kihelkonna aleviku piirid. Siia, sadama, ühendusteede ja rannakülade juurde otsustati ehitada ka kirik. Kihelkonna Miikaeli kiriku hoone valmis 1260.aastatel ilma kellatornita basiilikana. Et piirkond oli jagatud mitme valdaja vahel, siis ka kirikul oli algselt kaks isandat. Ordu ja piiskopi vahelise 1254.aasta kokkuleppe järgi jagasid mõlemad kirkupiirkonna oma kahe preestri vahel. Taoline “kaksikvõim”, mis kahtlemata tüli külvas, lõpetati 1262.aastal, kui piiskop Hermann loovutas kiriku patronaadiõiguse ordule. Siitpeale töötas Kihelkonna kirikus ainult üks kirikhärra, kelle määras ametisse ordu.
Väljavõte: saaremaa.ee lehelt